Purpose This paper aims to understand the nature of affective experiences that can help women to overcome perceived socio-cultural constraints and stimulate entrepreneurship. The paper focuses on rural poor women in India as they represent cultural contexts rich with impediments while also presenting an opportunity for socio-economic development.
Design/methodology/approach A qualitative study with interpretative phenomenological analysis was conducted with participants from women-owned and -managed crafts-based cooperative entrepreneurial ventures from the state of Bihar in India.
Findings Cooperative form of entrepreneurship and sisterhood among its members provides an environment for repeated affective experiences that inspire women to change the status quo. Sisterhood facilitates interactions with role models, mentee-driven mentoring and vicarious incentives, each producing positive affect, whereas cooperatives provide a work environment that fosters equality and helps women find their unique voice, generating affect. Together, the affect allows women to overcome fears associated with deviating from age-old traditions while engaging in entrepreneurial behaviors and sustaining them.
Research limitations/implications The paper advances knowledge on women entrepreneurship for non-Western cultural contexts, particularly the environments and experiences that stimulate entrepreneurship. The values of cooperative form of entrepreneurship and the homophily among sisters creates an environment which is relaxed and comfortable, where affective experiences can be naturally embedded in daily routines in contrast to those created through formal-structured training programmes. The paper findings are limited to cultural contexts of rural women in eastern states of India with high levels of poverty.
Practical implications Policies for cooperative entrepreneurship and grassroots support to facilitate an environment to foster cooperatives' values, and sisterhood can lead to affective experiences necessary for change that endures.
Originality/value Entrepreneurship for pervasive social change, such as alleviating rural women from poverty, needs theory development, particularly a better understanding of the influence of macro socio-cultural contexts on women's ability to be entrepreneurial. This paper provides an understanding of contextually relevant affective experiences conducive for rural women entrepreneurship.
The article describes the conception and editing process of an anthology of Johannes Becher's poems (Unistades täiusest, 1962) in Estonian, and discusses its status in the Soviet and contemporary literary canon. The work on the Becher anthology was led by an already outstanding literary scholar Nigol Andresen and a young poet and translator Ain Kaalep, who later became one of the most prolific and wellknown poetry translators in Estonia. An important part was also played by another poet-translator, August Sang, who already had achieved such a standing in the Estonian literary field. Several other translators contributed to the anthology, making it a common project for intellectuals otherwise very differently positioned vis-à-vis the Soviet political authorities and cultural agendas. Becher's work was strongly promoted by these instances, but his poetry was also read with genuine enthusiasm by the main contributors to the anthology (whose own poetry has certain parallels to some aspects of Becher's), as well as the general public, at that time. After the fall of the Soviet regime it has been forgotten, mostly for the same contextual reasons that once granted its success. The case of his poetry in Estonian explores the question of this new invisibility of now politically irrelevant, but still voluminous and aesthetically intriguing literary works in the post-Soviet canon.
Abstract The founder of semiotics of cinema, Christian Metz set as the aim of his project to go to the bottom of the metaphor of language that had been used widely for describing cinema in film theory, yet without taking into account the knowledge about language that had accumulated in linguistics. Thus the goal of early semiotics of cinema was to go beyond figural analogy and bring together the two domains of knowledge; knowledge about cinema and knowledge about language. The development of metaphor of language of cinema into semiotic model of language of cinema sheds light to semiotic modelling as methodological tool. Firstly the metaphor of language of cinema itself- either pre-theoretical or theoretical-can be seen as an attempt to make sense of novel phenomena through analogy with something already familiar. This stage resulted in ontological theories of language of cinema. Refining this rough analogy into the object of study meant acknowledging the difference between cinema as experienced and cinema as object of knowledge, arriving thereby at methodological theories of cinema that use semiotic modelling as a means for constructing the object of study.
Eesti majanduspoliitika on kujundatud selliseks, mis loob kõik võimalikud tingimused kapitaliühingute loomiseks ja edukaks toimimiseks. Ühistud on jäetud aga tagaplaanile, nende olemasolust ei teata ja nende tegevusvõimalusi piiratakse. Ühistute toimimiseks on jäänud valida vaid üks tee, mis on muuta oma põhimõtteid mitte ühistegevuse põhimõtetele toetudes vaid kapitaliühingutele iseloomulikuks, et praeguses turusituatsioonis toime tulla. Aidanud ei ole ka see, et Eesti Tarbijateühistute Keskühistul on juba 95 aastane kogemus oma alal tegutsemiseks. Määravaks on saanud üldise turukorralduse suund. Sealjuures ei aita ka teiste riikide kogemused ühistegevuse korraldamisel, sest kui Eesti valitsus toetab oma tegevuses vaid kapitaliühinguid, siis ühistud peavad püsima jäämise nimel oma tegevuses hakkama neile sarnanema. Sellepärast oli käesoleva uurimuse eesmärgiks välja selgitada kas ETK Gruppi kuuluvad ühistud vastavad ühistulistele põhimõtetele ja kaardistada peamised arengut takistavad tegurid, mis ei lase neil funktsioneerida ühistuliselt. Uurimuse eesmärgi täitmiseks võeti aluseks ETK Gruppi kuuluvate ühistute põhikirjad, internetis läbiviidud küsitlus tarbijateühistute liikmete seas ning Saaremaa, Tõrva ja Vändra Tarbijate Ühistute esimeeste intervjuud. Võrdluseks Eesti Tarbijateühistute Keskühistu korraldusele toodi välja ka Soome Tarbijateühistute Keskühistu tegevuspõhimõtted ja mõningad asjakohased andmed SOK turupositsiooni kohta. Uurimuses selgus, et ETK Grupp on tõepoolest võõrdunud ühistulistest põhimõtetest ning sarnaneb üha enam kapitaliühingutele. Järgnevalt tuuakse välja olulisemad töös selgunud probleemid, mis takistavad ETK Grupi toimimist ühistulistel alustel: 1. Eestis puuduvad teadmised ühistegevusest, mille üle peaksid muret tundma eelkõige ühistud, kes on ühistegevuse põhimõttest lähtudes kohustatud jagama teavet ühistegevuse olemusest ja kasulikkusest. ETK Grupi tegevusalast on jäänud välja Eesti rahvale ühistegevuse tutvustamine. Olukord on kujunenud selliseks, et isegi 61% tarbijateühistute klient-omanikest arvavad, et neile jagatakse sellekohast informatsiooni liiga vähe. 2. Raha võim, mis loob hea keskkonna erakapitalil põhinevatele ettevõtetele, kuid pärsib oluliselt ühistute toimimist. Säästukaart Plussi haldav Cofi AS on otseselt sekkunud tarbijateühistute liikmete arvelt kasumi teenimisse. Olenemata sellest, et ETK-le kuulub üle poole aktsiate kontrollpakist, ei ole ta oma tegevuses enam sõltumatu. Säästukaart Plussi teenuseid saavad kasutada vaid kindla sissetulekuga inimesed, kelle kuusissetulek on 150 eurot ja eeliseid saavad need, kes rohkem ostavad. 3. Vastuolulised seadused, mis ei toeta ühistute tegevust vaid kitsendavad nende tegevust oluliselt. ETK Grupp peab lähtuma nii äriseadustikust, tulundusühistuseadusest, kus on ühistutest räägitud väga vähe. Puudub ühtne ühistuseadus nagu Soomes, mis reguleeriks ainult ühistuid ja lähtuks ühistegevuspõhimõtetest. Eestis väljaantud ühistegevust reguleerivad seadused panevad ühistutele peale vaid piiranguid, mitte ei soodusta nende tegevust nagu demokraatlikus riigis kohane. 4. Koostöö teiste ühistutega ETK Grupil puudub, sest Eestis ei ole teisi nii suuri ühistulisi ettevõtteid, kelle kogemustest õppida saaks ning ETK peaks olema eeskujuks just teistele ühistulistele ettevõtmistele. Väljaspool Eestit toimivad aga väga suured jaekaubandusega tegelevad tarbijateühistud, kellega koostööd tehes saaks kindlasti ka enda süsteemi rohkem panustada ning asjakohasemaid otsuseid vastu võtta. Eesti Tarbijate Keskühistul oleks vaja õppida SOK tegevusest, aga oma eestimaise kangusega tahetakse omal jõul edasi minna. Kahjuks on sellisel isekusel suured ohumärgid, mis töötavad ühistulise süsteemi vastu. Eelkõige oleks oluline õppida oma liikmete hindamist nii, nagu see toimib Soome tasandil. Sest vaid nii tegutsedes suudetakse säilitada turupositsioon Eestis. 5. Ühistu sisesed probleemid ja vastuolud tekitavad pingeid tarbijateühistute, nende liikmete ja keskühistu vahel. Nagu selgus, on ETK-l liiga suured õigused tarbijateühistute osas nii põhikirjast lähtuvalt kui Säästukaardi tingimuste muutmise osas. Samuti tekitab liikmete suhtes ebaõiglust üldkoosoleku kokkukutsumisteadete vähene levitatavus, mis toimub peamiselt ETK kaupluste infostendidel ja kohalikes lehtedes. ETK Grupi liikmed jagunevad kahte leeri st need, kes tahaksid lähtuda rohkem ühistute põhimõtetest ja pingutavad selle nimel, ja teised, kes tegutsevad selgelt nende vastu. 6. Meedia, kes ei kajasta ühistegevuse uudiseid, vaid räägib kapitaliühingute ülimuslikkusest. ETK Grupi tegevusest ja käekäigust räägitakse enamasti koos Selveri, Rimi jt poekettidega, mis on tinginud asjaolu, et on hakatud sarnanema üha enam kapitaliühingutega. Kliendileht, tarbijateühistute kodulehed, reklaamid ja boonused on suunatud klientidele, liikmetest räägitakse sealjuures minimaalselt. Liikmete vastustest selgub, et 37% ei tee kaubanduskettidel mingit vahet ning 46% eristab neid lähtudes erinevast kliendikaardi kujundusest. Ühistegevus pannakse ühte patta suurkapitalistide omanduses olevate ettevõtlusvormidega ning ETK ei näe selles probleemi. Teoorias väljatoodud probleemid sarnanevad väga ETK Grupi omadele, kuid probleemid on veelgi raskekoelisemad kui varem. ETK Grupi näol on tekkinud uus ettevõtlusvorm, mis on midagi ühistute ja kapitaliühingute vahepealset. Seda tunnistavad nii tarbijateühistute liikmed, kui juhid ise, kes arvavad, et ETK Grupp tegutseb teistel põhimõtetel, kui seda tehti kunagi. ETK Grupil ei ole pääsu kapitaliühingute võimu alla jäämisest, mis muudab ühistud nende sarnaseks. Kuna ajalugu kordub, siis varsti võib oodata ühistegevuse hiilgeperioodi, kuid seni peavad ühistud suutma meeles pidada, et nad siiski tahavad jätkata tulevikus ühistutena. Töös selgus, et ETK Grupp ei lähtu oma tegevuses Rahvusvahelise Ühistegevuse Organisatsiooni väljaantud põhimõtetest. Uuringu tulemusi oleks võimalik kasutada doktoritöös või järgnevates uuringutes ning võrrelda põhjalikumalt Soome Tarbijateühistute Keskühistu ja Eesti Tarbijateühistute Keskühistu tegevust, et välja selgitada, miks ETK ei ole suutnud end ühistegevuse vallas kuuldavaks teha. Teiseks võimaluseks oleks võrrelda põhjalikumalt Eesti toidu- ja jaekaubandusega tegelevate kauplustekettide ja ETK Grupi tegevuse aluspõhimõtteid. Käesolev uurimus käsitleb küll neid kahte valdkonda pealiskaudselt, kuid edasise uurimuse käigus oleks oluline teada saada täpsed punktid, kuidas ETK Grupp suudaks säilitada oma turupositsiooni jätkates siiski ühistegevuse põhimõtete alusel. ; The new laws, regulations and statutes that accompany the restructuring of the economy give way to market economy, which hinders the development of cooperatives in Estonia. This has a negative effect on the cooperatives that have estranged from the principles developed by the International Co-operative Alliance. Stemming from this problem, the purpose of the herein thesis is to determine whether cooperatives that belong to the ETK Grupp comply with the principles of cooperatives and are functioning in a cooperative way. In order to fulfil the purpose, first a theoretical overview of different authors' viewpoints on the problems hindering cooperatives has been given. In the empirical part the statutes of the cooperatives that belong to the ETK Grupp have been studied, a survey has been carried out among the members of the cooperatives, and interviews have been conducted with chairmen of cooperatives in order to find out what kind of problems restrain cooperatives from working on the basis of cooperative principles. As a comparison to the Estonian Consumers' Cooperative, an overview of the Finnish Consumers' Cooperative has also been given. 157 members of the consumer cooperatives participated in the Internet-based survey and chairmen of the cooperatives in Vändra, Tõrva and Saaremaa commented on the situation. It appears that there are several problems. Seven out of eight respondents who considered themselves members of the consumer cooperative had a higher education. However, there are problems both in the educational system, where the topic of cooperatives is not covered, and in the cooperatives, who do not distribute relevant information neither to the public nor to their own members. Notifications about the general meeting of members are to be found only on the information stands in the shops of the consumer cooperative, and county and city newspapers. A tendency has 91 developed that the web pages, visions, missions and the newsletter of the ETK and consumer cooperatives concentrate on satisifying the needs of customers, not those of member cooperatives – a situation similar to capital associations. Members are very dissatisified – they are not pleased with the bonus system, they do not understand what membership is about, and constant changes in discount and loyalty programmes cause a lot of confusion. Comparing the consumers' cooperatives in Finland and Estonia, it appears that the ETK Grupp should be able to grow its market share and concentrate its main purposes, which at the moment give the ETK too much power over cooperatives. The bonus card should be focused on the members and the system of collecting bonus should be clearer. At the moment a large part of the profits of Säästukaart and Säästukaart Pluss go to Cofi Ltd., who is administrating the cards. 89% of the survey respondents do not or would not use Säästukaart Pluss to withdraw cash and 73% do not /would not use it as a mehtod of payment. This raises doubts about the expedience of creating a new system and questions why the system was not aimed at satisfying the members' needs as it is in Finland. The ETK Grupp could be a major leader of cooperation in Estonia, considering its present market share, number of member cooperatives and customers, and the dissipation of its shops. Unfortunately one can notice an estrangement from the principles of cooperation and a progressing adoption of the characteristics of capital associations. Members have been pushed to the background and the focus is on competing with other retail chains. The Master`s thesis has been written in Estonian. Composing the Master`s thesis 79 references were used and it consists of 91 pages. The research included three interviews and one poll, which was addressed to members of consumer cooperatives. The Master`s thesis contains two tables and ten illustrations which give a better review and understanding of the studied theme. The data has been also received from statutes of consumer cooperatives.
Keskkonnamaksud on rakendatud eesmärgiga muuta looduvarade kasutamist säästlikumaks ning saaste sattumist keskkonda väiksemaks. Oma eesmärki täitvaid makse nimetatakse efektiivseks. Üheks keskkonnamaksu efektiivsuse näitajaks on tarbijate poolne aktsepteeritavus, mille saavutamiseks on vaja pidev ja põhjalik informeerimine keskkonna probleemidest. Inimesed on vastuvõtlikumad maksude suhtes, kui nad omavad selget ülevaadet maksutulu kasutamise kohta ja maksutulu kasutatakse sihtotstarbeliselt. Umbes 2/3 keskkonnamaksudest on sihtotstarbelised, kas siis keskkonna või teeehituse eesmärgil. Keskkonnatasud laekuvad nii riigieelarvesse kui ka kohalike omavalitsuste eelarvesse lähtuvalt Keskkonnatasude seadusele. Kohalikele omavalitsustele on pandud erinevate seadustega palju keskkonnaalaseid kohustusi, kuid rahaeraldussüsteem nende teostamiseks ei ole piisav. Omavalitsustel on võimalik taotleda toetusi nende ülesannete rahastamiseks näiteks KIK'i kaudu, mis tegutseb Keskkonnatasude seaduse alusel ning jaotab riigieelarvesse laekunud keskkonnatasudest saadud tulu sihtotstarbeliselt. Toetuse saamise üks nõue on omafinantseering, kuid omavalitsuste eelarves tihtipeale sellist raha ei ole. Käesoleva uurimusega tahtiski autor anda ülevaate Pärnumaa omavalitsusüksuste keskkonnakasutusest ning keskkonnakaitsele tehtud kulutuste kohta perioodil 2005-2010. aasta. Ühtlasi vaadata ka, mis mahus teevad Pärnumaa omavalitsusüksused keskkonnakaitsekulutusi võrreldes keskkonnakasutusega. Uurimistulemustest selgus, et Pärnu maakond ei olnud neil aastatel väga suure keskkonnakasutusega maakond Eestis. Seda näitab keskkonnatasude 3,5 miljoni euro suurune laekumine eelarvesse. Vaadeldaval perioodil laekus Pärnu maakonna eelarvesse keskkonnatasusid üle 3,5% kogu kohalike omavalitsuste eelarvesse laekuvatest keskkonnatasudest. Aastate jooksul on see osakaal vähenenud 3,7% võrra. Kõige suurema keskkonnakasutusega oli mõistagi Pärnu linn, millele järgneb Halinga vald, millede laekumine kokku moodustab 44% kogu maakonna laekumisest. Kõige väiksema kasutusega vallad olid Are ja Surju. Suurima osa laekumisest moodustas tulu kaevandamisõiguse tasudest (suurimad on Halinga, Audru Sauga vald), üle poole kogu keskkonnatasude tulust Pärnu maakonnas. Saastetasudest enamus laekus jäätmete saastetasust, mis on vähenenud 39% ning see on tingitud nõuetele mittevastavate prügilate sulgemisest ning uue nõuetele vastava prügila ja sorteerimisjaama avamisest. Pärnu linna eelarvesse laekus 74% kogu maakonna saastetasudest, mis on seletatav elanike arvuga ning prügila asukohaga. Vee-erikasutustasudest on laekunud 54% Paikuse ning Pärnu linna eelarvesse ja ülejäänu jaotub teiste valdade vahel. Kõige vähem laekus vee-erikasutustasu Kihnu valla eelarvesse, kuna vallas pole täna veel ühiskanalisatsiooni ja veevärki. Kõige suuremad keskkonnatasude maksjad Pärnu maakonnas on Paikre OÜ, Tootsi Turvas AS, Pärnu Vesi AS, Fortum Termest AS, Reiden Dolomiit AS, ASB Greenworld Eesti OÜ, Torfex AS. Keskkonnakaitsele tehti kulutusi Pärnu maakonnas 2 korda rohkem, kui oli laekumine keskkonnatasudest. Kulutused keskkonnakaitsele olid kokku 7,4 miljoni eurot. Kõige rohkem tehti kulutusi jäätmekäitlusele, mis moodustab üle 43% kogukulutustes. Teiseks suuremaks kulutuseks olid kulud bioloogilise mitmekesisusele, maastiku kaitsele ja haljastusele, 28% kogu kulutustest. Heitveekäitluskulud moodustasid 22% kogukulutustes. Suurimaid kulutusi on teinud Pärnu maakonna linnad, Pärnu ja Sindi, mille kulud moodustavad kogu maakonna keskkonnakaitse kulutustest 46%. Kõige vähem on kulutusi keskkonnale teinud Tahkuranna ja Audru vald, kuigi keskkonnakasutuse poolest kuuluvad nad suuremate hulka (Tahkuranna valla 2005. aasta laekumine moodustas 60% kogu laekumisest), seega soovitab autor Audru vallal rohkem tähelepanu pöörata oma keskkonnakaitsele. Seadustega on pandud kohalikele omavalitsustele kõige suuremad kohustused just jäätme-, heitveekäitlusele ja veemajandusele ning sellega on seletatav ka suuremad kulutused neis valdkondades. Suurenenud kulutused/investeeringud (lisaks maksumäärade tõusule) suurendavad aga toote/teenuste hindasid, mis omakorda võtab suurema osa tarbija rahakotist. Pärnumaa elaniku keskmine neto töötasu jääb alla Eesti keskmise. Kõik see viib omakorda tarbija rahulolematuseni ning muudab inimesed maksude suhtes vähem vastuvõetavaks. Ökomaksureformi idee siinkohal töötaks, kuid autori arvates on reformi mõte liialt suunatud tööjõulisele elanikkonnale ning vananevale Eesti elanikkonnale seab aga suurema maksukoormuse. Analüüsi ja uurimust läbi viies selgus, et vallad ise ei ole kursis oma piirkonnas suurimatest keskkonnatasude maksjast ehk suurematest keskkonnakasutajatest, mis viitab vähesele huvile keskkonna vastu. Pärnumaa vallad ei ole oma keskkonnakaitsekulutusi tehes sõltuvad keskkonnatasude laekumisest, kuid keskkonnakaitse investeeringute osas sõltutakse suuresti toetustest (KIK). Selgus, et nii mõnedki keskkonnakaitselised projektid lükkusid edasi või jäid ära, kuna toetuse taotlused ei kiidetud KIK'i poolt heaks. Autori arvates tuleks üle vaadata ka jaotussüsteem ning suurendada kohalike omavalitsustele eelarvesse laekuvat osa, sest väiksema eelarvega omavalitsusüksused ei oma piisavalt raha toetuste taotlemisel omafinantseeringu nõude täitmiseks. ; Currently, about 2/3 of environmental taxes in Estonia are earmarked either for environmental or road-building purposes. According to different legislation local governments have many environmental obligation, but they do not have enough financial resources to comply those obligations. Local governments are able to apply for different contributions, but they need self-financing and usually they do not have enough resources for that. That is why author carried out a survey to get an overview about environmental use and the use of environmental tax revenue in local governments of local county. During the survey period Pärnu county has gained environmental tax revenue up to 3,5 million euros and most of it has come from the extraction charges (52%) and the rest from water abstraction charges (19%) and pollution charges (25%), less from cutting trees charges. This fee should not be received to local governments budget and the Ministry of Environment could not give any reasonable justification for that. Because of the highest population, Pärnu city ise the biggest polluter in Pärnu county The biggest environmental tax payers in Pärnu county are Paikre OÜ, Tootsi Turvas AS, Pärnu Vesi AS, Fortum Termest AS, Reiden Dolomiit AS, ASB Greenworld Eesti OÜ, Torfex AS. Pärnu county has made twice as much environmental expenditures than the revenue from environmental taxes. Total sum of the expenditures is 7,4 million euros. Pärnu and Sindi city had the highest costs and the most of it was for waste management (43%) and less for improvements of biodiversity and landscaping (28%) and for wastewater management (22%). According to the law local governments have biggest obligations to improve and organize the waste management and that is the reason for higher expenditures in this field. For the conclusion it can be said that the revenue of environmental taxes have been decreased and so have the expenditures by the year 2010. Within the period 2007-2008 the expenditures have been higher because there have been done several improvements in waste managements and this leads to lower pollution and tax payments. Author found out that local governments do not depend on revenue of environmental taxes of making the expenditures but they are dependant on endorsements for environmental project from the government and other EU funds. Cities are spending more on environment improvement than the parishes even if some parishes are with bigger environmental use than the cities. The author thinks that local governments should make at least equally expenditures on environment improvement as it is the use of it.
The idea of Estonia's cultural and national self-sufficiency emerged in the nineteenth century. The contribution of writers and poets was essential to this development. Literature anticipated not only cultural, linguistic, and artistic, but also the economic and political emancipation of Estonians. Cultural practices leading to this emancipation were largely based on Baltic German models; many key elements to the independent Estonian national identity are of foreign origin. On the one hand, the nineteenth-century nationbuilding could therefore be described as self-colonization. On the other hand, it rather created a new nation than transformed a preexisting one, since the very concept of national identity was introduced by this process. Through various political and cultural upheavals, the most influential authors from this seminal period of the Estonian modern culture have remained iconic to this day. The traditional identification with them is so strong that the tentative origins of the nation and the identitary struggles of the national poets themselves may often be forgotten and the personal and individual nature of their contribution downplayed.
Abstract The position of semiotics in university can be discovered by the study of the position of semiosis in the universe. Sign action is what constitutes knowing of all kinds, including both propositional and non-propositional knowing. Contemporary semiotic studies have well proved that semiotics belongs to the core of knowledge, which means that semiotics should be one of the main domains, one of the core disciplines in university teaching in parallel to the natural sciences. At several universities in the world this is already happening. One of these-the University of Tartu-can be used as an example worthy of a case study, as it is where semiotics is taught as a major specialty in undergraduate, graduate, and postgraduate levels, and where a course in semiotics is also provided as a core ( methodological) course for students of many specialties. The proper place for semiotics in university entails the cooperation between biosemiotics and cultural semiotics.
The central theme of the volume is interdisciplinary experimentation. The volume includes collaborative and interdisciplinary studies on a variety of topics, from territorialisation of theory, relations between culture theory and research methodology, culture-dependent meaning formation, power relations in discourses on religion, communal heritage management, celebration practices of (national) holidays, conceptual boundaries of the 'unnatural', temporal boundaries in culture and cultural boundaries within archaeological material. Some of the chapters are dedicated to more general theoretical and methodological questions, while the majority of chapters use Estonian culture as source material for approaching broader cultural theoretical notions and questions. The chapters are the outcome of an experimental collaborative project aimed at bringing together representatives of various disciplines in order to find new ways to conceptualise and study their research objects or discover new study objects between disciplines. The approaches to interdisciplinary collaboration taken by the authors of the chapters are diverse. Some of them juxtapose or combine several disciplinary perspectives on common issue in order to highlight the multifaceted nature that escapes the purview of any one discipline. Some reveal similarities or complementarities between the disciplines despite the apparent differences in their metalanguage and theoretical apparatus. Others take a more integrative approach and aim to present a more holistic interdisciplinary theoretical or methodological framework. Several of the chapters re-evaluate or re-interpret existing data or case studies from the vantage points afforded by other fields, prompting questions that are not usually asked within their own field. In addition, the experimental collaboration also offered a space within which to explore issues located between disciplines and whose reoccurring presence becomes evident when diverse disciplines and studies are brought into dialogue.
In: Breen, C., Krutzinna, J., Luhamaa, K. and Skivenes, M., 2020. Family Life for Children in State Care: An Analysis of the European Court of Human Rights' Reasoning on Adoption Without Consent. The International Journal of Children's Rights, 28 (2020) 715-747.
