Suchergebnisse

Tänapäeval on üheks oluliseks küsimuseks põllumajanduse puhul loomade väljaheidete s.o sõnniku keskkonnasõbralik ja efektiive kasutamine. Peamised küsimused on, kas ja kuidas sõnnikut kasutada nii, et see oleks põllumehele kasulik ning kahjustaks võimalikult vähe ümbritsevat keskkonda. Tänapäeva tehnoloogia võimaldab toota sõnnikust energiat ning pärast kasutada selle käigus järgi jäävat materjali põllu väetamiseks. Järjest enam on loomakasvatusega tegelevad ettevõtted üle läinud vedelsõnnikule, kuna selle käitlemine on lihtsam ja mugavam kui tahesõnniku oma. Nii veise vedelsõnnik kui ka biogaasi jaamast pärast kääritamist järele jääv digestaat sisaldavad olulisel määral taimedele vajalikke toiteelemente. Antud töö käigus viidi läbi kaks põldkatset. Esimese põldkatse toimus Eerika katsepõllul 2013-2014 aastal, kus taimiku moodustasid kõrrelised kultuurid (punane aruhein, aasnurmikas). Teine katse (tootmiskatse) toimus AS Tartu Agro põldheina põllul aastatel 2014-2015. Mõlema katse puhul kasutati nelja väetusvarianti: kontroll, mineraalväetis, veisevedelsõnnik ning digestaat. Eerika katse puhul anti rohumaale väetisi normiga 180 kg N ha-1 . Tootmiskatses anti variantidele väetist seadusest tulenevalt fosfori piirnormist 25kg/ha. Mõlema katse puhul jaotati väetis kolmes osas. Saagi botaaniline koostis, kaal jm määrati Eesti Maaülikooli laboris. Kahte erineva rohukamarat väetades selgus, et suuremat saagilisa andis nii vedelsõnniku kui ka digestaat kõrrelise taimiku puhul. Esimesel aastal andis digestaat võrreldes kontrollvariandiga 37% suurema saagi ning vedelsõnnik 50%. Teisel aastal aga vastavalt 119% ja 117%. Põldheina taimiku puhul oli aga kontrollvariant kahel aastal tehtud viiest niitest neljal kõrgema saagiga kui vedelsõnnik ning digestaat. Orgaaniliste väetiste kasutamine ei toonud endaga kaasa ka silo peamiste kvaliteedinäitajate langust. Samuti ei olnud vedelsõnniku ja digestaadiga väetatud rohusilos rohkem kahjulikke mikroobe. ; The utilization of animal faeces is becoming one of the crucial topics in agriculture these days. Particularly the sustainable and effective exploitation of cow dung. The main questions to be addressed are whether and how to utilise the faeces in order to keep it beneficial for the farmers whilst minimising the negative impact on the surrounding environment. The latest technology in agriculture is enabling us to produce energy from dung and use the surplus to fertilize land. Both the cattle slurry as well as the surplus digestate from the biogas stations (after fermentation) contain high level of essential nutritional elements for the crops. During this study two field experiments were conducted. The first experiment was held on the Institute of Agricultural and Environmental Sciences Eerika's experimental filed in 2013- 2014 and the herbage was formed by the grasses (Poa pratensis L. and Festuca rubra L ). The second experiment (the production experiment) was held on the AS Tartu Agro perennial grass filed in 2014-2015. During both experiments four fertiliser treatments were exploited: control, mineral fertiliser, cattle slurry and digestate. During the experiment on Eerika's filed the quantity of fertiliser used on the grassland was 180kg N ha-1. During the on farm experiment (the second experiment) all three fertiliser treatments were given the amount of fertiliser per ha based on the legislative regulation of phosphorus fertiliser. Throughout the both experiments fertiliser was added in three parts. The botanical composition, weight etc. were assigned at the Institute of Agricultural and Environmental Sciences laboratory. Erika´s field experiment showed that utilisation of both biogas station digestate as well as cattle slurry increased the yield of grasses significantly. By the end of the first year the digestate treatment of the experiment had produced 37% and cattle slurry 50% more yield than the control treatment. During the second year 119% and 117% respectively. On the other hand feritilized treatments of grasses-clover mix didnt give significant higher yield than control treatment. The five grass mowing exercises conducted during the two year period of experiment with the grass-clover mix on the AS Tartu Agro perennial grass fields reviled that four out of five times (of mowing) the control treatment had produced more yield compare to cattle slurry and digestate treatments. It is also worth mentioning that the utilisation of organic fertilisers did not cause any decrease of the quality indicators of grass silage. Likewise, the level of harmful microbes did not increase in the grass silage after the utilisation of cattle slurry or digestate.